Üksik hunt mitte midagi ei vaja
hundil iseendaga on hea ju küll.
Üksik hunt mitte kedagi ei vaja
ta ei tunne endal mingit süüd.
Vaikselt ajavoolul laseb minna
pole teiste mure, mis ta teeb.
Ainult tema ütleb üksinduse hinna,
ainult tema teab, mis peitub selle sees.
Las teised käratsevad, jooksevad ja joovad
eks temagi teab, mis on mis.
Mis sest, et vahel tedagi on oodat´
ta siiski vajab omaette olemist.
Kas siis tõesti üksindus on talle määrat...
või ehk ise valind valikute seast?
Elu iial teistel pole säärast,
kas siis ainult temal nõnda veab?
Uhkelt püsti tõstab taeva poole koonu
ulub, oma rõõmuks ulub vaid
maalimale ta tõestuseks on loodud
pole temasarnast elus teist.
Mõni teine hundiks samuti ehk ihkab
vahel nimetabki ennast nii
ei tea ta täpselt, keda armastab ja vihkab
hundiks üksikuks ei saa ta iialgi.
üksik hunt see ulub uhkelt üles kuule,
ei ta vaja kedagi, kes kuuleks.
Sest, et tema teab vaid, et
üksikult, ka üksikult
võimalik on olla õnnelik.

hehe, leidsin oma blogi üles-jeeee
Järgmine kord kirjutan jälle....jee....

Peaks õige midagi ilusat kirjutama.....

Kui silmad poleks südamete peeglid,
kust vaade sügavused üles heidab,
siis esimese pilguga ju keegi
ei suudaks armastust ja sõprust leida.
Ja nii ka mina leidsin sinu silmad -
sa nendega ka valgustad kui vaatad,
ma vaesemana tunneksin maailma
kui sina poleks nõustunud mind saatma...


Kui õieti meelde tuleb, oli see luuletus, mille me Üllega Räpinas ära õppisime.
Selline nostaslgiline tunne on...
Kõigele vaatamata on elada siiski ilus ja need pole tihti inimesed, kes elu ilusaks teevad, vaid hoopis miski muu.

Täielik hullumaja puhvet. Kui oled mõelnud, et kõik asjad on korras ja kõik sujub, siis läheb varasel hommikutunnil järsku uni ära ja avastad, et oiiiiii kui palju asju on veel enam kui tegemata. Ja sul on aega loetud päevad, kui mitte öelda loetud tunnid. Ja siis tulevad pirtsutavad puberteedid ja .....

Jah, mul on tõesti uus linnuke ja tema nimi on Rits. Kuna Grete oli sedavõrd löödud Villi surmast, siis võeti uus"mees" kohe omaks, praktilised territooriumiõiguse selgitused jäid lihtsalt ära. Mu kallis Kalmuveere Emand, äitähh mulle märkusi tegemast, aga ma arvan, et sina oled ka ainuke, kes vahest mu mittemidagiütlevasse blogisse sisse vaatab...Aga ikkagi....sul on ilusad silmad:)

Ma olen kurb, sest mu papagoi suri ära...

Et mina olen küll veel nii mage tegija, et ei oska asjast täit röömu tunda. Aga ehk asi paraneb kuidagi...